Ida ja Darja Soomest, Karolis Leedust, Śpela Sloveeniast, Caroline Belgiast, Edgar Hispaaniast, Ricardo Portugalist ja Vaghtang Gruusiast – selline oli 2011. aasta suvine rahvusvaheline meeskond Euroopa Vabatahtliku Teenistuse alaprogrammi raames Öökullis. Kindlasti kõige pilkupüüdvam selles kirjus seltskonnas oli tumedanahaline Ricardo, kelle pärast me kõige rohkem muret tundsime ja püüdsime talle selgitada, et sõna „neeger“ ei oma eesti keeles halvustavat tähendust. Kui vabatahtlikud Anne kanali ääres puhkavaid noori sporditegevustesse kaasasid, siis võitis Ricardo oma muheda ja avatud suhtlemisega kiiresti sõpru. Nõnda kujunes noorest portugallasest omamoodi vabatahtlike meeskonna maskott, kes tartlastes uudishimu äratas ja neid sel moel suhtlema ärgitas.
Suurim väljakutse vabatahtlike jaoks oli osalemine Öökulli sõjaväelaagris Võrumaal. Ehkki vabatahtlikud teadsid, et neid ootab ees 9 päeva eemalolekut tsivilisatsioonist ja elamine välitingimustes sõjaväetelkides, ei kujutanud nad ette, et see võiks olla nii ekstreemne. Varasemast täiesti erinev elu- ja töökeskkond pani noorte närvid proovile. Vähene keeleoskus kitsendas suhtlemisvõimalusi ja motivatsiooni ülal hoidmiseks pidi mentori abiga kõvasti pingutama. Tõhusad abinõud optimismi säilitamisel olid omavaheline tembutamine ja lõbusad vabaaja tegevused laagrilistega. Kas sellist kogemust korrata ja end veel kord proovile panna, sellele ei julgenud vabatahtlikud vastata. Kuid ennast proovilepanev kogemus võimaldas testida oma taluvuse piire.
Osalemine koolinoorte laulu- ja tantsupeol Tallinnas oli vabatahtlikele muljetavaldav kogemus. Nii palju inimesi korraga laulmas ja tantsimas, see tundus vabatahtlikele uskumatuna. Suure peo ette valmistamisel ei osanud noored aimatagi, et sellest võib kujuneda nii võimas sündmus. Kui istusime lauluväljaku murulapil ja kuulasime noorte võimsat ühislaulu, siis sosistas Ida, et ta tahaks seda hetke jagada oma sõpradega. Soovitasime talle kahe aasta pärast Tallinnasse tagasi tulla, kui toimub üldlaulu- ja tantsupidu. Igatahes meil oli sel momendil päris uhke tunne, et eestlastel on selline võimas rahvuslik traditsioonidega kultuurisündmus, mis oma rahva kaasamise mastaapides on ainulaadne ja olla selles väljas on eriline energeetiline elamus.
Parim meeskonnatöö kogemus oli Öökulli õpilasmaleva rühmades Alatskivil, Kõrvekülas ja Valgas. Malevlased on teadagi aktiivne ja elurõõmus rahvas, keda oli kerge käima panna ning seda suurem oli vastastikkuse koostöö nautimine. Eriti südamelähedasteks said Valga malevarühma noored ja sealt lahkumine võttis aega mitu tundi, enne kui kõik põsed said mitu ringi musutatud ja kontaktid vastastikku jagatud. Lepiti kokku, et enne teenistuse lõppu kohtutakse veel.
Nüüd on vabatahtlik teenistus läbi ja noored oma tavapäraste tegemiste juures tagasi. Kas vabatahtliku töö kogemus Öökullis on muutnud nende väärtushinnangud ja mõjutanud nende edasist elu? Mine tea…. Caroline on avaldanud soovi Eestisse tagasi tulla ja teha Öökullis juba pikaajalist vabatahtlikku teenistust. Tagasisidest Facebookis võib lugeda, et nii mõnegi vabatahtliku süda ja mõtted on jäänud Eestisse.
Täname Euroopa Noorte Eesti bürood, kes rikastasid MTÜ Öökulli suviseid ettevõtmisi vahvate vabatahtlikega teistest Euroopa riikidest. Maailm sai selle läbi paljudele noortele avaramaks.